Septembrikuu teisel nädalal toimus Läänemaa väikemuuseumide pidajate ja kultuuripärandihoidjate õppereis- koolitus Rootsi väikemuuseumidesse. Reisi eesmärgiks oli täiendada oma teadmisi ja oskusi kultuuripärandi eksponeerimisel. Nelja päeva jooksul külastati 12 muuseumit.
Reisi esimesel päeval said kõik osalejad individuaalse praktilise ülesande, mida kaheteistkümnes külastatavas muuseumis jälgida ja tähele panna, alates sobivusest erinevatele sihtrühmadele ja lõpetades muuseumis kasutatud ekspositsiooni toetavatest värvidest. Igal hommikul toimusid Helgi Põllo juhendamisel koolitunnid, kus arutati ja analüüsiti ükshaaval kõikide muuseumide häid ja probleemseid külgi ning võrreldi nähtut oma kodumuuseumiga.
Kuna Läänemaa väikemuuseumide pidajad on MTÜ-d, eraisikud ja kohalikud omavalitsused, siis olid Rootsis külastatavad muuseumid valitud sarnaselt: Lasse Abergile kuuluv eramuuseum Balstsas, mis oli rajatud 19. saj. laudahoonesse ja on maailma ainus kunsti-, koomiksi- ja mänguasjamuuseum; vana Upplandi talu 18. sajandist, kus Muinsuskaitseseltsi ja Upplandi muuseumi ülesandel on kompleksi hooldajaks Lagunda kodukandiühing; eraomanduses olev ajalooliste puupaatide ja laevade kogu; 17. sajandist pärit majapidamine, mis aastast 1870 on olnud kolme põlvkonna tisleritalu; tehnikaajaloo ühingule kuuluv auto- ja mootorrattamuuseum Köpingi mehhaanikatöökojas; Skänninge muuseumid; Vadstena pitsimuuseum ja Vadstena kloostrimuuseum, kus mõlemal muuseumil leidus seoseid Eestiga; Vallabi ja Linköpingi Vabaõhumuuseumid.
Üllatav oli teada saada, et Rootsis asutati kohalikke kodukandiühinguid juba 1920-ndatel ja 1930- ndatel aastatel, kui oli tekkinud suur huvi oma ajaloo säilitamise vastu. Näiteks meid vastu võttev Skänninge kodukandiühing pidas kultuurireservaati, kus ühte kompleksi kuulus ürdiaed, rosaarium ja kolm muuseumit: 18.saj majas asuvad koloniaalkauplus, apteek, kellassepp; 18. saj. hoones koolimuuseum ja 18. saj.hoone, kus sai aimu 19. saj. kodanlase elamisest. Hooned oli ühing saanud annetusena. Lisaks oli kohalik omavalitsus andnud neile hallata keskuses asuva raekoja. Liikmeid Skänninge kodukandiühingus oli 140. Enamus tööd tehti vabatahtlikena. Hea koostöö on Rootsi kodukandiühingutel ka sealse töötukassaga, kust saadakse samuti abitööjõudu lihtsamate tööde tegemisel, näiteks niitmisel. Hoonete ülalpidamisraha teenitakse piletimüügist ja giidimisest ja ruumide rentimisest ürituste tarbeks.
Õppereisil osalejad leidsid igaüks oma muuseumi jaoks palju huvitavaid museaalide eksponeerimise võtteid, arvestades sihtrühma ja tõid kokkuvõtvalt välja selle, mis teeb ühe muuseumi külastajale heaks: muuseum on väga puhas, tagatud on sobiv temperatuur nii külastajatele kui museaalidele; ei ole üle koormatud asjadest, on õhku ja avarust, väikeste ruumide korral on rakendatud erinevate tasapindade kasutamist; kunstitööd jt. museaalid on korralikult sildistatud, vaatajale arusaadavas keeles; museaali eksponeerimiseks on loodud sobiv ajastule omane taust või lisand, näiteks autode juures olevad mannekeenid sobivas riietuses; museaali juurde kuuluv ja giidi poolt jutustatav lugu; tegevusnurgad lastele ja täiskasvanutele, näiteks võis Skänninge muuseumis igaüks teha endale kaasa väikese pakikese tokkroosi seemnetega või pitsimuuseumis pitsi kududa.
Koolitusreisil osalejate tagasiside lehtedelt võib lugeda:
“Tekkisid seosed ja uued huvitavad lahendused museaalide eksponeerimiseks: mitmetasandilisus, ruumide maksimaalne kasutus, õhurikkus.”
“Sooviks meie omavalitsustelt tuge saada, mitte ainult rahalist.”
Õppereis sai teoks LEADER projekti „Kultuuripärandi eksponeerimine ja sündmuste korraldamine“ raames.
Kokkuvõtte koostas: Larissa Mandel, kultuuripärandi projektijuht
