19.-20.09 toimus Kodukant Läänemaa liikmete ja teiste maaelu huviliste õppereis Pärnu- ja Viljandimaale. Kokku külastati 2 päeva jooksul kümmet LEADER objekti: Oidrema külaselts, Tamme talu ürdiaed, Kapteni talu kalakohvik, Allikukivi veinimõis, Mahenäksi vabrik “Süü ää”, Tõrva Veemõnula, Tõrva raadio, Leiger OÜ, Võhma Valgusevabrik ja Türi Kogukonnaselts.
Andi Kivinukk NordEstNõva MTÜ-st on meelolukalt kirja pannud õppereisi muljed:
19. septembri marsruut
Kui reisiseltskond üle Läänemaa oli bussi kogutud, siis esimene peatus oli Oidrema külas, kus meid võõrustas kohaliku külaseltsi perenaine Mirjam. Küla, milles on 120 elanikku, seltsimajaks on endine kauplusehoone, aga selts haldab ka veetorni (seal tehakse näituseid) ja sauna (saunatada saab iga pühapäeva õhtupoole). Koostööd tehakse kohaliku mõisaga, mille omanikud on kohalikud inimesed. Kui sirvida seltsi kogumikku Meie Oidrema, siis märkate selle impressumis kaheksat perenime Pikkmets – need kõik, lisaks paljudele teistele, on siinsed tegijad.
Teine peatus oli Tamme talu ürdiaias. No seal oli palju vaatamist: peenarde vahel jalutades jäi perenaise Heli jutust eriliselt meelde mingi melon, mis kasvas põõsal, mitte maapinnal nagu nt Kesk-Aasias. Reisiseltskonna naishinged ostsid taimi kaasa, eks edaspidi kuuleb, kuidas neil need edenenud. Letist sai osta igat sorti kraami, kuhu on sobinud ürte lisada, ma usaldasin ainult ürditeed. Külaskäik lõppes Hea tuju tee ja ürtidega vürtsitatud pirukatega.
Kapteni talu kalakohvikus saime maitsva lõunasöögi, mille tähtsaim osis oli vimmakala (vimb, vimma, …). Kook oli vist siiski ilma vimmata!
Allikukivi veinimõis oli tõeline elamus. Sõna mõis, nagu perenaine Raili jutustas, on tegelikult kohatu, hoone on 1858. a rajatud Allikukivi kalevivabriku direktori Albert Zoepheli endine elamu. Raili rääkis, et nad sattusid n-ö mõisaomanikeks üsna juhuslikult – tulid lihtsalt seda maakanti vaatama ja otsustasid ka osaleda oksjonil, mille nad enda ehmatuseks võitsid. Kui olime hoone põhiruumid, kus mingil ajal asus kohalik kool, läbi vaadanud, siis jalutasime läbi pargi marjaaeda, kus kasvasid arooniad ja vaarikad, aga peamiselt mustsõstrad, mille üks sort oli tegelikult roheliste marjadega. Kes on käinud veinimaades veinikeldrites, siis nemad mäletavad vast peamiselt tammevaate, aga nüüd selgus, et veine sobib laagerdada ka plastnõudes, ainult mõned Ungari firma Balázs Barrels ́i tammevaadid olid Allikukivil näha. Kohtumise naelaks oli veinide degusteerimine – vabandust, unustasin, olime algul saanud juba klaasikese mustsõstralikööri -, kus saime maitsta nelja marki, iga margi tunnuseks oli rabarber, õun, mustsõstar ja maasikas serveerituna nii toodud järjestuses. Meie laudkond ei raatsinud ühtegi pokaali jätta lõpuni joomata! Allikukivi üheks lepingupartneriks on Tallinna Ülikool, sest nad tellivad siit teatud rabarberiveini, mida rektor siis kingib ülikooli külalistele.
Mahenäksi vabrik asub Mõisakülas, mis on seal omal ajal linnaks saanud seoses raudteega, aga nüüd, kus raudtee sealt kadunud, on ka koht hääbumas. Mõisaküla koolis pidavat olema praegu 4 õpilast. Mahenäksi teeb mahedast toorainest tervislikke näkse toorme kuivatamise teel. Ka meie saime näksida. Üks populaarsem toode olevat mulklane, vt edasi internetist, kus isegi inglisekeelne koduleht olemas.
Teekonna jätkamisel Tõrvasse sõime õhtust kodukohvikus Claara, mis asub Abja-Paluoja ja Tõrva tee ääres. Perenaine reklaamis, et nad teevad tavalisi kodutoite, mis olid tõesti maitsvad.
Ööbimiskohaks oli meil spaa Tõrva Veemõnula. Kuna olime tubli õhtusöögi teinud, siis saunaminekuga ei kiirustatud, tuba nr 210 läks sinna alles kl 1⁄4 9 paiku, enne oli meil palju rääkida Piirsalu elust. Pärast veemõnusid kogunesid mitmed reisiseltskonna inimesed II korruse liivakellaga telekaruumi, kus aeti kodukandijutte ja prooviti kindlaks määrata, mis ajapikkust see liivakell õieti mõõdab.
20. septembri marsruut
Alustasime päeva Tõrva raadio külastamisega. Raadio üks asutajatest Sirli teeb meile väga kaasakiskuva esitluse. Jääb mulje, et see raadio asutamine oli üks tõeline noorte projekt ja nüüdseks on raadio suurepärane Tõrva noorte ühendaja. Raadio tegutseb ainult kahel perioodil – suvel paar kuud ja talvel jõulude ning aastavahetuse ümbruses, aga kõik saated on salvestatud ja nende järelkuulamine on võimalik.
Leiger OÜ valmistab Hiiumaa Käina lahe ravimudast kosmeetikatooteid, asutuse toodang valmib Viljandi lähedal Mustivere küla endises Karu farmis, aga neil on ka salong Viljandis. Meil tekkis küsimus, et kas Käina muda tasub nii kaugele vedada, miks ei võiks nende kreeme toota nt kuskil Haapsalu lähistel, mille peale meie võõrustaja vastas lühidalt: „Aga me elame siin.“ Muda töötlemiseks paistis seal palju tehnikat olevat, kui anti võimalust toodanguga lähemalt tutvuda, siis meie rühma ükski naishing ei jätnud võimalust kasutamata, et kreeme veidi oma peal proovida. Küllap osteti ka kaasa.
Olustvere mõis on üle Eesti tuntud, meie nautisime seal väga pidulikku lõunasööki (elevust tekitas prantsuse sibulasupp = soupe à l’oignon), aga ka hiiglasuurt mõisakompleksi, mille mitmed hooned on nüüd kasutuses erinevate muuseumitena/töötubadena (klaasi- ja puutöökojad, kangakudumine jne jne). Sellest kõigest saate lugeda, kui tippida google’isse Olustvere. Aga te ei saa internetist teada meie temperamentsest giidist, kes oma ingerisoome päritolu pärast oli lapsena küüditatud Siberisse ning varsti pärast Eestisse jõudmist oli Olustveres pikka aega õpetajaks.
Võhma Valgusevabrik teeb käsitööküünlaid, selle humoorikas peremees on šveitslane. Ta ei sattunud siia mõne eesti tüdruku pärast, oli kuidagi muudmoodi juhtunud. Oma toodangu kasulikkust seletas ta umbes niimoodi: „Kui teie „kirjasõber“ Eesti Energia, kes teile iga kuu kirju saadab, mönel öhtul (jälgige peremehe ilusat eesti keelt!) valgust ei anna, siis on küünal väga hea vahend, mille paistel oma telekat vaadata.“ Meie rühma pideva naerulagina saatel jutustas peremees, kuidas küünlaid saab vormidest „pidulikult“ välja tõmmata või kuidas ta meid juhendas, kui saime igaüks endale ise küünla valada. Seal tehakse ka eritellimusel küünlaid (laual oli juhuslikult arve, et umbes liitrise viskipudeli mõõtu pulmaküünal maksab ca 49 €), neid disainib kunstnik. Viimasega pidavat olema probleem, mis takistab toodangumahu kasvu – nimelt tahab kunstnik igal õhtul koju minna, ta võiks seal ju ka öösel küünlaid maalida. Kord kunstnik isegi ähvardanud, et läheb pensionile, selle keelas peremees kategooriliselt ära, siis tahtnud kunstnik dekreeti minna … Valgusevabriku küünlapoest ostsid turistid omale meelepärast kaupa.
Türi Konna maja külastamine oli suurepärane kogemus, mis aitas mõista, kui väärtuslik on vana säilitamine. Konna maja hoone on ehitatud 1860ndail, majal on olnud palju kasutajaid ja mitmeid otstarbeid, praegu on selle hävingust päästnud Türi vabakond.
Türi vaksalikohvikus, mis asub jaamahoones, oli meie viimane õhtusöök. Teenindus oli pisut aeglane, kuid desserdiks serveeritud šokolaadikook oli suurepärane.
Juba videvikus, kella 8 paiku, jõudsid meie rühmast esimesena koju Kullamaa inimesed.